Vana maja soojustamine – mida peaks teadma enne nõukogude ajal ehitatud maja renoveerimist?
Eestis on väga palju 1950.–1980. aastatel ehitatud eramuid, mis on tänaseni igapäevases kasutuses. Need majad on sageli tugeva konstruktsiooniga, korralikult ehitatud ja oma omanikele koduks olnud juba mitu põlvkonda. Ometi on paljud neist talvel külmad, nende kütmine kulukas ning mõnes ruumis kipuvad seinad niiskeks minema või tekib nurkadesse hallitus.
Kui vana maja vajab renoveerimist, tekib varem või hiljem küsimus, kas selle seinu tuleks soojustada. Kas piisab välisseintele soojustuse lisamisest? Kas silikaattellistest maja üldse vajab soojustamist? Kas kasutada penoplasti või kivivilla? Ja miks räägitakse, et vana maja ei tohi liiga tihedaks ehitada?
Nendele küsimustele ei ole ühte vastust, sest nõukogude ajal ehitati maju väga erineval viisil. Üks maja võib olla laotud tellistest, teine tuhaplokkidest ning kolmanda väljast nähtava silikaattellise taga võib peituda hoopis puitkonstruktsioon või õhkvahe.
Vana maja soojustamise juures on kõige olulisem aru saada, millest sein tegelikult koosneb ja kuidas see on aastakümneid toiminud. Alles siis saab otsustada, milline soojustuslahendus on mõistlik ning milliseid vigu tuleks vältida.
Kuidas ehitati eramuid 1950.–1980. aastatel?
Nõukogude ajal ei ehitatud kõiki eramuid ühesuguste projektide ja materjalidega. Ehitamine sõltus suuresti sellest, milliseid materjale oli võimalik hankida, kui palju töid tehti ise ja millised olid kohalikud ehitustavad.
Seetõttu ei saa maja ehitusaasta põhjal alati öelda, milline on selle seinakonstruktsioon. Küll aga esines erinevatel aastakümnetel iseloomulikke ehitusviise.
1950. aastate majad – paksud kiviseinad ja puitkonstruktsioonid
- aastatel ehitatud majades kasutati palju tellist ja puitu. Kivimajade seinad võivad olla üsna paksud ning sageli arvatakse, et massiivne sein peab ka hästi sooja.
Tegelikult ei tähenda paks kivisein automaatselt head soojapidavust. Kivi salvestab küll soojust, kuid juhib seda ka suhteliselt hästi. Talvel liigub soojus läbi soojustamata müüritise väljapoole ning seina sisepind võib jääda ebamugavalt külmaks.
Selle aja majadel võib puududa tänapäevane vundamendi niiskuskaitse ning katuse ja seinte ühendused ei pruugi olla kuigi soojapidavad.
Kui vana tellismüür on heas seisukorras ja kuiv, annab väljastpoolt soojustamine tavaliselt märgatava tulemuse. Samas tuleb enne töid kontrollida, kas müüritises või soklis esineb niiskuskahjustusi.
1960. aastate silikaattellismajad – mis on tellise taga?
- aastatel muutusid väga levinuks silikaattellistest eramud. Paljud sellised majad on püsti tänaseni ning väljast vaadates võib tellisfassaad olla üllatavalt heas seisukorras.
Siin tekibki küsimus: kui silikaattellis on korralik ja maja tundub tugev, miks peaks seda üldse soojustama?
Põhjus on lihtne. Silikaattellis on hea ja vastupidav ehitusmaterjal, kuid võrreldes tänapäevase soojustusega juhib see märksa rohkem soojust.
Lisaks ei pruugi väljast nähtav telliskiht olla maja ainus sein. Sageli ehitati sein mitmest kihist, mille vahele jäeti õhkvahe või paigaldati mõni tollal kättesaadav täitematerjal.
Näiteks võis silikaattellise taga olla teine müüritise kiht ning nende vahel saepuru, räbu või lihtsalt õhk.
Kui sellist maja väljast soojustama hakata, on oluline teada, kas õhkvahe on suletud või liigub seal õhk. Vastasel juhul võib uus soojustus anda oodatust väiksema tulemuse.
Mõnikord on mõistlik olemasolevat seina täiendavalt soojustada. Teisel juhul tuleb enne otsustada, mida teha vana täitematerjali või õhkvahega.
Seetõttu tasub enne suuremate tööde alustamist sein mõnes kohas avada ja uurida, mis seal tegelikult peidus on.
1970. aastate tuhaplokkmajad – kas vana plokksein vajab soojustust?
- aastatel ehitati palju maju tuhaplokkidest ja muudest kergbetoonplokkidest. Sageli kaeti plokkidest sein väljast silikaattellistega, et maja näeks viisakam välja ja oleks ilmastiku eest kaitstud.
Sellistes majades võib olla väga erinevaid seinakonstruktsioone. Mõnel juhul on plokkseina ja tellisvoodri vahel soojustus, mõnel juhul õhkvahe ning mõnikord on sein ehitatud mitmest erinevast materjalist.
Tuhaplokk ise võib olla tavalisest tihedast betoonist parema soojapidavusega, kuid enamasti ei vasta tollased seinad tänapäevastele energiatõhususe ootustele.
Veelgi olulisem on see, et vanade plokkmajade puhul võib soojus kaduda ebaühtlaselt. Näiteks võivad akende kohal olevad betoonsillused, korruste vahelised betoonvööd ja muud konstruktsiooniosad olla märksa külmemad kui ülejäänud sein.
Kui sellist maja soojustada, tuleb tähelepanu pöörata ka nendele kohtadele. Vastasel juhul võivad seina suured pinnad muutuda soojaks, kuid nurkadesse ja akende ümbrusse jäävad endiselt külmad kohad.
1980. aastate majad – soojustus on olemas, aga kas sellest piisab?
- aastatel hakati majade soojapidavusele rohkem tähelepanu pöörama. Kasutati mineraalvilla ja erinevaid soojustavaid täitematerjale ning osa maju ehitati juba mitmekihiliste seintega.
See ei tähenda siiski, et nende majade soojustus vastaks tänapäevastele nõuetele.
Aastakümnete jooksul võib soojustus olla vajunud, märgunud või kaotanud osa oma omadustest. Samuti ei olnud soojustuse paigaldamisel alati võimalik saavutada ühtlast kvaliteeti.
Kui 1980. aastatel ehitatud maja on talvel külm, ei pruugi probleem olla ainult seinte ebapiisavas soojustuses. Põhjuseks võivad olla ka õhulekked, halvasti soojustatud pööning, külmasillad või vanad aknad.
Seetõttu tasub enne seinte soojustamist vaadata üle maja tervikuna.
Kas vana maja soojustamine tasub end ära?
Enamasti on vana maja soojustamine mõistlik, eriti kui tegemist on aastaringselt kasutatava elamuga. Kuid kasu ei seisne ainult väiksemates küttearvetes.
Soojustamata kivimajas võib talvel olla ebamugav ka siis, kui toatemperatuur on 22 kraadi. Põhjus on selles, et külmad seinapinnad tekitavad jahedustunde. Eriti hästi on seda tunda välisseina läheduses või ruumides, millel on mitu välisseina.
Kui maja soojustatakse väljastpoolt, muutub olemasolev sein üldjuhul soojemaks. Ruumides on ühtlasem temperatuur ning külmad seinapinnad ei tekita enam nii suurt ebamugavust.
Samuti võib väheneda hallituse tekkimise oht seina külmades nurkades, sest soojema sisepinna korral on veeaurul keerulisem sinna kondenseeruda.
Rahaliselt sõltub soojustamise tasuvus sellest, kui palju soojust maja praegu kaotab, millega seda köetakse ning kui suured on soojustamisega seotud ehitustööd.
Kui fassaad vajab niikuinii renoveerimist, on soojustuse lisamine sageli mõistlikum kui teha kõigepealt uus fassaad ja hakata mõne aasta pärast seda uuesti ümber ehitama.
Samas ei pruugi olla otstarbekas alustada kallist fassaaditööd olukorras, kus pööningul puudub korralik soojustus või maja aknad ja uksed lasevad tuult läbi.
Kuidas vana kivimaja õigesti soojustada?
Vana kivimaja puhul on enamasti eelistatud väljastpoolt soojustamine. Nii jääb olemasolev müüritis soojustuskihi sisse ning selle temperatuur on talvel kõrgem.
See on oluline nii soojapidavuse kui ka konstruktsioonide pikaajalise säilimise seisukohalt.
Kuid välissoojustuse paigaldamine ei tähenda lihtsalt plaatide seinale kleepimist. Enne tuleb hinnata olemasoleva fassaadi seisukorda, kontrollida võimalikke niiskusprobleeme ja veenduda, et soojustuse kinnitamiseks on sobiv alus.
Kui vanal silikaattellismajal on tellisvooder lahti või kahjustunud, ei pruugi sellele uue fassaadisüsteemi kinnitamine olla ohutu.
Samuti tuleb läbi mõelda akende, räästaste, sokli ja muude ühenduskohtade lahendused. Kui soojustuskiht lisab seinale näiteks 20 cm paksust, muutuvad ka maja välised mõõtmed.
See võib tähendada aknapalede ümberehitamist, vihmaveesüsteemi ümberpaigutamist või isegi katuse räästa pikendamist.
Seepärast annab kõige parema tulemuse lahendus, kus soojustamine kavandatakse koos ülejäänud renoveerimistöödega.
Kas valida penoplast või kivivill?
Vana maja soojustamisel küsitakse sageli, kas parem on penoplast ehk EPS või kivivill.
Mõlemal materjalil on omad eelised ning mõlemaga on võimalik saada hea tulemus.
EPS on tavaliselt soodsam ning sobib paljude kuivade ja korras kiviseinte soojustamiseks. Kivivill on hea veeauruläbilaskvusega ning mittesüttiv materjal, mistõttu võib see olla sobiv valik teatud vanade konstruktsioonide ja fassaadilahenduste puhul.
Levinud on arvamus, et vana maja peab hingama ning seetõttu võib seda soojustada ainult kivivillaga. Tegelikult ei ole asi nii lihtne.
Maja vajab toimivat ventilatsiooni, mitte õhu liikumist läbi seinte. Küll aga peab seinakonstruktsioon olema niiskuse eest kaitstud ja suutma vajadusel välja kuivada.
Seetõttu ei saa ainult ehitusaasta põhjal öelda, kas sobib EPS või kivivill. Oluline on teada seina materjale, olemasolevaid kihte ja nende niiskusolukorda.
Kui palju soojustust vana maja seintele panna?
Sageli räägitakse 150 või 200 mm paksusest soojustusest. Need on vanade kivimajade renoveerimisel levinud paksused, kuid mitte igale majale automaatselt sobivad.
Näiteks täiesti soojustamata tellisseinale võib 200 mm soojustuse lisamine anda suure muutuse. Kui aga seinas on juba olemas toimiv soojustuskiht, võib vajalik lisapaksus olla teistsugune.
Soojustuse valikul tuleb arvestada ka sellega, kas maja räästaid saab pikendada, kuidas paiknevad aknad ja kas soklit on võimalik samas ulatuses soojustada.
Ainult võimalikult paksu soojustuskihi lisamine ei taga veel head tulemust. Kui seina ja vundamendi ühendus või akende ümbrus jääb külmaks, võivad sinna jääda märkimisväärsed soojuskaod.
Miks tuleb koos seintega mõelda ka vundamendile ja soklile?
Paljudes nõukogude ajal ehitatud majades ulatub vundament sügavale pinnasesse, kuid selle soojustus ja niiskuskaitse on puudulikud või puuduvad täielikult.
Kui välissein soojustatakse korralikult, kuid sokkel jäetakse samaks, võib seina alumine osa jääda endiselt külmaks.
See on eriti tuntav esimese korruse põrandate läheduses. Mõnes majas on põrandad talvel külmad isegi siis, kui radiaatorid on kuumad.
Vundamendi soojustamine võib aidata vähendada soojuskadusid, kuid enne tuleb kontrollida selle niiskusolukorda. Kui vundament on märg või keldrisse tungib vett, tuleb kõigepealt selgitada selle põhjus.
Mõnikord on vajalik vundamendi hüdroisolatsiooni korrastamine, sademevee ärajuhtimise parandamine või drenaaži rajamine.
Oluline on ka see, et vana maja vundamenti ei tohiks ilma läbimõeldud töökorralduseta kogu ulatuses korraga lahti kaevata. Eriti ettevaatlik tuleb olla madalate või ebaselge ehitusega vundamentide puhul.
Kas vana maja võib soojustada seestpoolt?
Seestpoolt soojustamine tundub sageli lihtne ja odav lahendus. Välisfassaad jääb muutmata ning töid saab teha ka üksikute tubade kaupa.
Kuid vanade kivimajade puhul on see märksa riskantsem kui väljastpoolt soojustamine.
Kui soojustus paigaldatakse seina siseküljele, jääb olemasolev kivisein talvel külmemaks. Teatud tingimustel võib niiskus koguneda soojustuse ja müüritise vahele või olemasolevasse seina.
Aja jooksul võib see põhjustada hallitust, viimistluse kahjustumist või konstruktsioonide lagunemist.
Eriti ettevaatlik tuleb olla majades, kus puitvahelae talad toetuvad kiviseina sisse. Kui müüritis muutub pärast soojustamist külmemaks ja niiskemaks, võib suureneda puittalade kahjustumise oht.
Seestpoolt soojustamine ei ole alati vale, kuid seda tuleks kasutada ainult läbimõeldud lahendusena. Eriti põhjendatud võib see olla siis, kui hoone välisilmet tuleb säilitada ja väljast soojustamine ei ole võimalik.
Aga kui tegemist on vana puitmajaga?
Nõukogude ajal ehitati ka palju puitkarkassmaju, mille seintes kasutati saepuru, höövlilaaste või muid täitematerjale.
Selliste majade renoveerimisel on oluline välja selgitada, kas olemasolev soojustus on kuiv ja säilinud.
Näiteks võib vana saepurutäidis olla aastakümnete jooksul vajunud ning seina ülemisse ossa on tekkinud tühi ruum. See võib põhjustada märkimisväärseid soojuskadusid.
Samas ei tähenda vana saepuru automaatselt, et kogu täidis tuleks eemaldada. Kui materjal on kuiv ja konstruktsioon heas seisukorras, võib selle säilitamine olla täiesti põhjendatud.
Puitmaja puhul tuleb eriti hoolikalt jälgida, et sein saaks kuivada ja niiskus ei jääks konstruktsiooni sisse. Seetõttu ei saa kivimaja jaoks sobivat soojustuslahendust ilma täiendava kontrollita puitmajale üle kanda.
Miks võivad pärast maja soojustamist tekkida hallitus ja niiskus?
See küsimus tekitab majaomanikes sageli muret. Kui soojustamine peaks maja paremaks tegema, siis miks räägitakse mõnikord probleemidest pärast renoveerimist?
Üks põhjus on ventilatsioon.
Vanades majades toimus osa õhuvahetusest ebatihedate akende, uste ja konstruktsioonide kaudu. See ei olnud energiatõhus ega tingimata piisav, kuid võimaldas teatud määral õhul liikuda.
Kui renoveerimise käigus vahetatakse aknad, tihendatakse välispiirded ja parandatakse õhupidavust, väheneb kontrollimatu õhuvahetus.
Kui ventilatsioon jääb samal ajal lahendamata, võib ruumide õhuniiskus suureneda.
Seetõttu tuleb soojustamisega koos hinnata ventilatsiooni toimimist. Eriti oluline on see magamistubades, köögis ja vannitoas.
Teine võimalik põhjus on olemasolev niiskus, mis on uue viimistluse alla peidetud. Näiteks kui seina niisutab katkine vihmaveetoru või vundamendist tõusev niiskus, ei lahenda soojustus probleemi algpõhjust.
Korralikult kavandatud välissoojustus parandab üldjuhul seina sisepinna temperatuuri ja võib vähendada hallituse tekkimise riski, kuid ventilatsioon ja niiskuskaitse peavad samuti toimima.
Millest alustada vana maja renoveerimist?
Vana maja renoveerimise puhul on kõige kallimad vead sageli seotud tööde vale järjekorraga.
Näiteks võib majaomanik paigaldada uued aknad ja alles mõne aasta pärast otsustada seinad soojustada. Siis selgub, et aknad on tulevase soojustuskihi suhtes ebasobivas asendis ning akende ümbruse korrektne lahendamine on keeruline.
Sarnane olukord võib tekkida katuse renoveerimisel. Kui vana maja räästad on lühikesed ja katus tehakse enne fassaadi soojustamist valmis, võib hiljem tekkida vajadus värskelt ehitatud katuse servi ümber teha.
Seetõttu tasub enne tööde alustamist koostada vähemalt üldine renoveerimisplaan, isegi kui tööd tehakse mitme aasta jooksul.
Kõigepealt tuleks hinnata katuse ja vundamendi seisukorda ning kontrollida, kas majas esineb niiskusprobleeme. Seejärel saab otsustada, kuidas soojustada välisseinad, pööning või katus ning kas samal ajal on mõistlik vahetada aknad.
Samuti tuleks läbi mõelda ventilatsioon ja küttesüsteem. Kui hoone soojuskaod pärast renoveerimist vähenevad, võib muutuda ka vajalik küttevõimsus.
Kas soojustamine või täielik rekonstrueerimine?
Kõik vanad majad ei vaja täielikku ümberehitamist. Kui kandekonstruktsioonid, katus ja vundament on heas seisukorras, võib piisata fassaadi soojustamisest, avatäidete korrastamisest ja ventilatsiooni parandamisest.
Kui aga maja vajab uut katust, vundamendi remonti, tehnosüsteemide vahetust ja põhjalikku siseviimistlust, tasub kaaluda terviklikku rekonstrueerimist.
Sellisel juhul on võimalik kõik tööd omavahel kooskõlastada ning vältida olukorda, kus üks renoveerimistöö muudab teise keerulisemaks või kallimaks.
Maja renoveerimisel ei ole kõige olulisem teha kõike korraga, vaid teha tööd õiges järjekorras ja viisil, mis sobib hoone olemasoleva ehitusega.
Kokkuvõte – kas nõukogude ajal ehitatud maja tasub soojustada?
Enamikku nõukogude ajal ehitatud eramuid on võimalik soojustamisega oluliselt energiatõhusamaks ja mugavamaks muuta. Hästi säilinud silikaattellis-, tuhaplokk- või puitkarkassmaja võib pärast läbimõeldud renoveerimist pakkuda tänapäevasele kodule omast sisekliimat ja kasutusmugavust.
Kuid iga vana maja on erinev.
- aastate massiivne tellissein, 1960. aastate õhkvahega silikaattellissein ja 1970. aastate plokksein võivad väljast sarnased paista, kuid vajavad erinevat lähenemist.
Kõige olulisem on enne soojustamist selgitada välja olemasoleva konstruktsiooni ehitus ja seisukord. Samuti tuleb arvestada vundamendi, katuse, akende ja ventilatsiooniga.
Hästi soojustatud maja ei ole tingimata see, mille seinas on kõige paksem soojustus. Hea tulemus sünnib siis, kui kõik konstruktsioonid toimivad koos ning maja jääb kuivaks, soojaks ja vastupidavaks.
Kui vana maja renoveerimine on plaanis, tasub enne tööde alustamist hinnata kogu hoone seisukorda ja koostada läbimõeldud renoveerimisplaan. Nii on võimalik vältida kulukaid vigu ning saavutada tulemus, millest on kasu aastakümneteks.