Kus kohtame renoveerimisel rohkem ehitusvigu?

Puitkarkass või plokkmaja on küsimus, mida küsitakse palju nii maja ehitamisel kui ka renoveerimisel. Tavaliselt võrreldakse neid kahte konstruktsioonitüüpi hinna, ehituskiiruse, energiatõhususe ja hooldusvajaduse järgi. Renoveerimisfirma vaatab neid maju aga natuke teise pilguga.

Meie jaoks on olulisem see, mis juhtub 10, 20 või 30 aasta pärast. Millised vead jäävad pikaks ajaks peitu, kus tekivad niiskuskahjustused, millised sõlmed kipuvad probleeme tekitama ja kui palju üllatusi võib välja tulla alles siis, kui konstruktsioon avatakse.

Reno Ehituse kogemuse põhjal võib probleeme leida mõlemast konstruktsioonitüübist. Väga palju sõltub sellest, kes maja ehitas, milline oli projekt, milliseid materjale kasutati ja kui hoolikalt erinevad sõlmed tegelikult lahendati.

Kui aga väga üldistada, siis puitkarkassmaja on vigade suhtes tundlikum. Plokkmaja annab väiksemad ehitusvead sageli paremini andeks.

Puitkarkass või plokkmaja – kumb annab ehitusvead paremini andeks?

Kui võrrelda kahte sarnase vanuse ja ehituskvaliteediga maja, siis puitkarkass või plokkmaja käituvad vigade korral üsna erinevalt.

Puitkarkassmaja probleem ei ole materjal ise. Korralikult projekteeritud ja ehitatud puitkarkassmaja võib kesta väga kaua. Küsimus on selles, et konstruktsioon vajab väga täpset ehitamist.

Aurupidavus, õhutihedus, soojustus, tuuletõke, tuulutusvahe ja välisvooder peavad kõik omavahel õigesti töötama. Kui üks oluline ühendus jääb poolikuks, võib niiskus hakata liikuma konstruktsiooni sisse.

See ei pruugi kohe välja paista. Mõnikord ei ole väljast aastate jooksul midagi näha, aga fassaadi avamisel selgub, et alumine karkassivöö, postid või tuuletõke on juba kahjustunud.

See ongi puitkarkassmaja puhul üks suuremaid erinevusi. Kahjustus võib areneda peidus.

Plokkmaja puhul on kandekonstruktsioon üldiselt niiskuse ja väiksemate ehitusvigade suhtes tolerantsem. See ei tähenda, et probleeme ei tekiks, aga need ei jõua tavaliselt nii kiiresti kandekonstruktsioonini.

Puitkarkassmaja puhul võib väike viga hiljem kalliks minna

Puitkarkassmaja puhul piisab mõnikord üsna väikesest veast, et probleem hakkaks aastate jooksul kasvama.

Näiteks võib aurutõkke ühendus olla lahti, mõni kaabli- või toruläbiviik võib olla jäetud korralikult tihendamata, akna ümber võib õhutihedus olla puudulik või tuuletõke ei ole karkassiga korrektselt ühendatud.

Sellise vea kaudu liigub soe ja niiske siseõhk konstruktsiooni sisse. Külmemas piirkonnas võib niiskus kondenseeruda ja kui konstruktsioon ei saa piisavalt kuivada, võib kahjustus hakata vaikselt arenema.

Puit ise ei anna sellistele olukordadele väga palju andeks.

Seda näeme renoveerimisel päris tihti. Esialgu tundub, et vaja on lihtsalt fassaadi vahetada, aga pärast avamist tuleb välja, et osa karkassist vajab samuti remonti.

See muudab puitkarkassmaja renoveerimise sageli keerulisemaks hinnata.

Soklisõlm on üks kriitilisemaid kohti

Puitkarkassmaja puhul on eriti oluline sokli ja seina ühendus.

See on koht, kus saavad kokku kandekonstruktsioon, soojustus, tuuletõke, fassaadi tuulutus, sokkel, pinnas ja vihmavesi.

Kui sokkel on liiga madal, maapind on aastate jooksul tõusnud või terrass on ehitatud liiga kõrgele, võib puit sattuda piirkonda, kus see saab pidevalt niiskust.

Samuti näeme olukordi, kus soklis on fassaadi tuulutus kinni pandud. Väljast võib kõik paista korrektne, aga voodri taga ei liigu õhk ja konstruktsioon ei saa kuivada.

Probleeme tekitavad ka katkine tuuletõke, valesti paigaldatud närilise- või putukavõrk ning fassaadi taha sattuv vihmavesi.

Puitkarkassmaja puhul võib selline viga mõjutada otse kandekonstruktsiooni.

Plokkmaja on üldiselt veidi andestavam

Plokkmaja puhul on olukord mõnevõrra lihtsam.

Ka plokkmajades kohtame palju ehitusvigu. Näeme pragusid, külmasildu, halvasti lahendatud sokleid, valesti paigaldatud aknaid ja fassaade, kuhu pääseb vesi.

Aga plokksein ise talub väiksemaid vigu tavaliselt paremini.

Kui konstruktsioon on kuiv ja stabiilne, saab vana plokkseina sageli edukalt säilitada ning keskenduda soojustuse, fassaadi ja probleemsete sõlmede parandamisele.

See teeb plokkmaja renoveerimise tihti paremini prognoositavaks.

Vana viimistlus eemaldatakse, sein kontrollitakse, vajalikud parandused tehakse ja edasi saab juba ehitada uue soojustus- ning fassaadisüsteemi.

Plokkmaja probleemid tekivad sageli sõlmedes

Plokkmaja puhul ei ole probleem alati sein ise.

Väga sageli on nõrgad kohad hoopis vahelagede, sokli, akende, rõdude või katuse ühendustes.

Näiteks võib välissein ise olla täiesti korralik, aga vahelae serv moodustab tugeva külmasilla. Akna paled võivad olla halvasti soojustatud. Sokli lahendus võib olla selline, et uus fassaadisoojustus küll lõpeb ilusti, aga vee liikumine sokli ja maapinna piirkonnas on endiselt lahendamata.

Sellisel juhul näeb fassaad uus välja, aga konstruktsioon ei tööta tervikuna õigesti.

Projektis näidatud lahendus ei pruugi päris majal töötada

See on üks teema, mida kohtame renoveerimisel üsna sageli.

Projekt võib olla paberil korrektne. Sõlm on joonistatud, mõõdud on olemas ja kõik tundub loogiline.

Aga olemasolev hoone ei ole kunagi päris nii lihtne kui üks tüüpsõlm.

Tüüpsõlm iseenesest ei ole halb. See annab ehitajale ja projekteerijale põhimõtte, kuidas lahendus võiks töötada.

Probleem tekib siis, kui sama tüüpsõlme hakatakse kasutama igal pool ühtemoodi.

Heaks näiteks on sokkel.

Ühel ja samal majal võib ühes küljes olla haljastus, teises sillutis, kolmandas terrass ja neljandas kõrgem maapind. Mõnes kohas on sokkel kõrge, mõnes peaaegu maapinnaga tasa.

Projektis võib aga olla näidatud ainult üks soklisõlm.

See ei tähenda, et projektis olev sõlm oleks vale. See võib lihtsalt olla vale konkreetse koha jaoks.

Kõrge sokli lahendus ei pruugi sobida sinna, kus terrassi pind jääb peaaegu fassaadiga samale kõrgusele. Sillutise kõrval on pritsmevee koormus teistsugune kui haljastuse juures. Langeva maapinnaga küljes tuleb omakorda vaadata vee liikumist ja hüdroisolatsiooni teise pilguga.

Ühe joonisega ei saa alati tervet maja lahendada.

Sama probleem tekib akendega

Akna puhul on olukord väga sarnane.

Projektis võib olla üks tüüpiline aknasõlm, aga päris majal ei pruugi kõik aknad olla samas olukorras.

Üks aken võib olla vanas müüritises, teine juurdeehitises ja kolmas kohas, kus fassaadi paksus muutub.

Kui renoveerimisel lisatakse väljast uus soojustuskiht, muutub ka akna asukoht kogu seina suhtes.

See mõjutab palede sügavust, veeplekke, külmasilda ja õhutihedust.

Akna alumine, külgmine ja ülemine ühendus ei ole samuti üks ja sama asi. Alumises osas tuleb eriti hästi lahendada vee ärajuhtimine, külgedel peab õhutihedus ja soojustus olema korralikult tehtud ning ülemises osas tuleb jälgida fassaadi ja vihmavee liikumist.

Seetõttu ei saa renoveerimisel alati piirduda ühe joonisega.

Terrassid ja rõdud muudavad olukorra veel keerulisemaks

Terrassid on üks koht, kus renoveerimisel tuleb tihti lahendusi ümber mõelda.

Terrass võib olla ehitatud majale hiljem, selle kõrgus võib olla liiga suur, kalle võib olla maja poole või võib vesi joosta otse sokli ja fassaadi vastu.

Sellises kohas ei aita ainult see, et projekti kaustas on tavapärane soklisõlm. Tuleb vaadata konkreetset kohta.

Rõdude puhul on olukord veel keerulisem, sest seal kohtuvad korraga kandekonstruktsioon, hüdroisolatsioon, fassaad, vee ärajuhtimine ja sageli ka külmasild.

Kui üks neist osadest on valesti lahendatud, tuleb probleem varem või hiljem välja.

Vanema maja puhul ei saa dokumentatsiooni pimesi usaldada

Renoveerimisel on üks oluline erinevus võrreldes uue maja ehitamisega.

Uue maja puhul tehakse maja projekti järgi. Vanema maja puhul peab projekt lähtuma olemasolevast majast.

See tähendab, et enne projekteerimist peab päriselt aru saama, mis seal juba olemas on.

Vanema hoone joonised võivad olla puudulikud. Maja võib olla aastate jooksul ümber ehitatud, aknad vahetatud, fassaadi parandatud, terrass või juurdeehitis lisatud.

Mõnikord on olemasolevad joonised küll olemas, aga maja ei ole kunagi täpselt nende järgi ehitatud.

Seetõttu tuleb renoveerimisel konstruktsioone kontrollida, mitte ainult jooniseid vaadata.

Kontrollavamised võivad säästa väga palju raha

Kontrollavamine tundub mõnikord tellijale lisakuluna, aga tegelikult võib see olla üks kõige kasulikumaid töid enne suuremat renoveerimist.

Väike avamine võib anda väga palju infot.

Sealt näeb, milline on tegelik seinakonstruktsioon, kas soojustus on olemas, kas tuuletõke on terve, kas puit on kuiv, kas karkassis on niiskuskahjustusi ja kas soklisõlm vastab sellele, mida projektis eeldati.

Parem on seda teada enne tööde lõplikku hinnastamist kui avastada kõik keset ehitust.

Kus kohtame rohkem ehitusvigu?

Kui rääkida puhtalt renoveerimisfirma kogemusest, siis puitkarkassmajades kohtame rohkem selliseid vigu, mille tagajärg võib olla ulatuslikum.

Mitte sellepärast, et puitkarkassmaju ehitataks automaatselt halvemini.

Pigem sellepärast, et puitkarkass ei anna vigadele nii palju andeks.

Plokkmaja võib mõne väiksema vea juures aastaid suhteliselt hästi vastu pidada. Puitkarkassi puhul võib sama viga tähendada niiskust otse kandekonstruktsioonis.

See ongi üks peamisi erinevusi, kui võrrelda puitkarkass või plokkmaja renoveerimise vaatenurgast.

Kõige rohkem probleeme tekib ühenduskohtades

Väga sageli ei ole suurim probleem sein ise.

Probleem tekib seal, kus üks konstruktsioon läheb teiseks üle.

Sokkel, aknaümbrus, räästas, terrass, rõdu, katuse ja seina ühendus ning vana ja uue hoone liitumine on kohad, kus erinevad materjalid ja tööetapid omavahel kokku saavad.

Just seal on vaja kõige rohkem läbi mõelda, kuidas liigub vesi, kuidas konstruktsioon kuivab ning kuidas tagatakse õhu- ja veetihedus.

Väga palju ehitusvigu ei teki sellepärast, et keegi ei oska seina laduda või karkassi püsti panna.

Need tekivad ühenduskohtades, kus ühe töövõtja töö lõpeb ja teise oma algab.

Kui keegi ei vaata lahendust tervikuna, jääbki probleem nende tööde vahele.

Puitkarkass või plokkmaja – kumb vajab rohkem renoveerimist?

Sellele ei saa anda ühte absoluutset vastust.

Hästi ehitatud puitkarkassmaja võib olla aastakümneid väga heas seisukorras. Halvasti ehitatud plokkmaja võib vajada ulatuslikku renoveerimist.

Kui aga võrrelda kahte sama vana ja enam-vähem sama kvaliteediga maja, siis puitkarkassmaja puhul on peidetud kahjustuste risk suurem.

Plokkmaja renoveerimine on sageli sirgjoonelisem. Puitkarkassmaja puhul võib tööde maht pärast konstruktsiooni avamist rohkem muutuda.

See on renoveerimisfirma jaoks oluline vahe.

Puitkarkass või plokkmaja ei ole ainus küsimus

Lõppkokkuvõttes ei määra ainult see, kas tegemist on puitkarkassi või plokkmajaga, kui palju maja tulevikus renoveerimist vajab.

Palju olulisem on see, kuidas maja on projekteeritud, ehitatud ja hooldatud.

Puitkarkass või plokkmaja vajavad mõlemad õigesti lahendatud sokli, akna, räästa ja terrassi ühendusi.

Kui sõlmed on valesti tehtud, tekivad probleemid mõlemas konstruktsioonis.

Erinevus on selles, kui kiiresti ja kui tõsiselt need probleemid kandekonstruktsiooni mõjutavad.

Hea renoveerimine algab olemasoleva maja tegeliku olukorra mõistmisest.

Kõigepealt tuleb aru saada, kuidas maja on ehitatud, kuidas liigub vesi, kus on konstruktsiooni nõrgad kohad ja kas projektis näidatud lahendus päriselt konkreetsele majale sobib.

Alles siis on mõistlik ehitama hakata.

Uue fassaadi saab alati paigaldada. Palju olulisem on see, mis selle taga järgmised 20 või 30 aastat toimub.

Reno Ehitus teostab eramute ja kortermajade renoveerimist ning rekonstrueerimist Harjumaal. Enne suuremate renoveerimistööde alustamist hindame olemasolevaid konstruktsioone ning vajadusel teeme kontrollavamisi, et tööde tegelik maht ja sobiv lahendus ei selguks alles keset ehitust.