SBS rullmaterjal vundamendi hüdroisolatsiooniks on Eestis kaua kasutatud lahendus, kuid iga SBSõ materjal ja iga vundament ei sobi omavahel kokku.
Hüdroisolatsioon on üks nendest ehitustöödest, mille kvaliteeti ei saa hinnata ainult selle järgi, kuidas lahendus paigaldamise hetkel välja näeb. Tegelik proovikivi saabub pärast tagasitäidet, kui konstruktsioon puutub aastate jooksul kokku pinnaseniiskuse, sadevee, külmumise, pinnase liikumise ja mõnel juhul ka hüdrostaatilise veesurvega. Seetõttu on vundamendi hüdroisolatsiooni puhul oluline valida materjal mitte harjumuse või hinna, vaid konkreetse konstruktsiooni ja niiskuskoormuse järgi.
Üks Eestis levinud lahendus on olnud SBS modifitseeritud bituumenist rullmaterjali kasutamine. SBS rullmaterjal ise ei ole halb hüdroisolatsioonimaterjal. Vastupidi – õigesti projekteeritud süsteemis kasutatakse bituumenrullmaterjale edukalt näiteks katustel ja teistes konstruktsioonides. Probleem tekib siis, kui tavapärast SBS rullmaterjali käsitletakse automaatselt universaalse vundamendi välise hüdroisolatsioonina.
Vundamendiseina puhul on tingimused hoopis teistsugused kui katusel. Materjal peab töötama vertikaalsel pinnal, taluma konstruktsiooni ja aluspinna liikumisi ning säilitama veepidavuse kohtades, kus esinevad nurgad, läbiviigud, vuugid ja ebatasasused. Kõigele sellele lisandub asjaolu, et pärast tagasitäidet pole hüdroisolatsioon enam kontrollimiseks nähtav ega lihtsalt remonditav.
SBS rullmaterjali nõrk koht on detailides
Vundamendi hüdroisolatsiooni puhul ei ole tavaliselt kõige keerulisem katta suurt sirget seinapinda. Probleemsed kohad on vundamendi ja sokli üleminekud, sise- ja välisnurgad, torude läbiviigud, kommunikatsioonid, konstruktsioonivuugid ning ebaühtlased pinnad.
Rullmaterjal on oma olemuselt kindla laiuse ja paksusega lehtmaterjal. Keerulisemate detailide juures tuleb seda lõigata, voltida, ülekattega ühendada ja aluspinnaga siduda. Iga ühenduskoht tähendab täiendavat kohta, kus paigaldus peab olema laitmatu.
Vedelalt või pastana paigaldatava vundamendi hüdroisolatsiooniga on võimalik moodustada paljudes detailides ühtlasem ja vuugivabam kiht. Materjal järgib aluspinna kuju ning nurkade, läbiviikude ja ebakorrapäraste pindade lahendamine võib olla märksa lihtsam.
See ei tähenda, et rullmaterjaliga pole võimalik veetihedat vundamenti ehitada. Saab küll, kuid lahendus peab olema selleks projekteeritud ja materjal konkreetsesse kasutuskohta sobiv.
Vundament liigub rohkem, kui esmapilgul arvata võiks
Hoone ei ole täiesti liikumatu konstruktsioon. Betoon kuivab ja kahaneb, temperatuur muutub, pinnas külmub ja sulab ning uue hoone puhul võivad toimuda väikesed vajumised. Vanemate majade vundamentidel esineb sageli juba olemasolevaid pragusid ja ebatasasusi.
Kui hüdroisolatsioon ei suuda selliste liikumistega piisavalt kaasa töötada, võib kahjustus tekkida piirkonnas, kus konstruktsioonis avaneb pragu või toimub lokaalne deformatsioon.
SBS modifikatsioon parandab bituumeni elastsust ja omadusi madalatel temperatuuridel, mistõttu ei ole õige väita, et SBS rullmaterjal oleks iseenesest jäik. Küsimus on pigem selles, kas konkreetne toode ja kogu süsteem on projekteeritud maa-aluse konstruktsiooni liikumiste, veesurve ning detailide jaoks.
Just siin tehakse praktikas sageli viga: katustele mõeldud või üldotstarbeline rullmaterjal viiakse lihtsalt vundamendile, eeldades, et „bituumen on bituumen“.
Ebatasane vana vundament muudab olukorra keerulisemaks
Probleem muutub eriti selgeks vanade eramute renoveerimisel. Paekivist, maakivist, vanast betoonist või tellisest vundament ei ole tavaliselt sile.
Pinnasest välja kaevatud vana vundament võib olla väga ebatasane, vuugid võivad olla osaliselt tühjenenud ning pinnas võib sisaldada murenenud materjali. Sellisele aluspinnale ei tohiks lihtsalt rullmaterjali peale paigaldada.
Kõigepealt tuleb hinnata konstruktsiooni seisukorda, eemaldada lahtised osad, parandada kahjustused ja vajadusel pind tasandada. Alles seejärel saab rajada hüdroisolatsioonisüsteemi.
Kui rullmaterjali taga jäävad tühimikud või materjal ei ole aluspinnaga korralikult seotud, võib tagasitäite surve seda lokaalselt deformeerida. Probleem võib jääda märkamatuks seni, kuni keldriseinale või soklile tekivad niiskuskahjustused.
Tagasitäide on hüdroisolatsioonile kriitiline hetk
Vundamendi hüdroisolatsioon võib enne tagasitäidet välja näha laitmatu, kuid just tagasitäitmine on üks suuremaid riske.
Kivid ja teravad pinnaseosakesed võivad isolatsioonikihti kahjustada. Seetõttu ei piisa sõltumata valitud hüdroisolatsioonimaterjalist ainult veetõkkest – vaja on ka nõuetekohast kaitsekihti.
Hüdroisolatsioon, kaitse, soojustus, drenaaž ja tagasitäide peavad moodustama ühe tervikliku lahenduse. Kui üks komponentidest on valesti projekteeritud, võib kogu süsteemi töökindlus kannatada.
Samuti ei tohiks segamini ajada hüdroisolatsiooni ja drenaažimatti. Profiilmembraan võib kaitsta konstruktsiooni ja aidata vett juhtida, kuid see ei asenda automaatselt konstruktsiooni tegelikku veetõket.
Pinnaseniiskus ja surveline vesi on kaks erinevat olukorda
Vundamendi hüdroisolatsiooni valimisel tuleb kõigepealt teada, mille eest konstruktsiooni kaitstakse.
Kuiva ja hästi vett läbilaskva pinnase puhul võib peamine koormus olla pinnaseniiskus. Savises pinnases või kõrge põhjaveega piirkonnas võib aga vesi koguneda konstruktsiooni juurde ja tekitada ajutise või püsiva veesurve.
Need on hüdroisolatsiooni seisukohalt täiesti erinevad tingimused.
Materjal, mis sobib pinnaseniiskuse vastu, ei pruugi olla piisav survelise vee korral. Seetõttu ei tohiks vundamendi hüdroisolatsiooni valida põhimõttel „oleme seda alati kasutanud“. Kõigepealt tuleb määrata niiskus- ja veekoormus ning seejärel valida sellele vastav sertifitseeritud süsteem.
Kas SBS rullmaterjali ei tohiks siis üldse vundamendil kasutada?
Selline järeldus oleks liiga kategooriline.
On olemas bituumenrullmaterjale ja mitmekihilisi süsteeme, mis on tootja poolt ette nähtud maa-aluste konstruktsioonide hüdroisolatsiooniks. Õigesti projekteerituna ja nõuetekohaselt paigaldatuna võivad need olla väga töökindlad.
Probleem on tavalise SBS rullmaterjali automaatses kasutamises vundamendil ilma kontrollimata, kas konkreetne toode on selleks ette nähtud.
Seega ei peaks küsimus olema „kas SBS sobib?“, vaid:
Milline on veekoormus, milline on aluspind ning kas konkreetne hüdroisolatsioonisüsteem on tootja poolt sellesse konstruktsiooni ette nähtud?
See vahe on oluline.
Milline lahendus sobib vana maja vundamendile?
Vanade eramute puhul eelistatakse sageli lahendusi, mis võimaldavad töötada ebatasasema aluspinnaga ja moodustada võimalikult pideva hüdroisolatsioonikihi. Sõltuvalt konstruktsioonist võivad selleks olla bituumenipõhised paksukihilised hüdroisolatsioonid, mineraalsed elastsed hüdroisolatsioonid või muud spetsiaalselt maa-alustele konstruktsioonidele mõeldud süsteemid.
Materjali valikust vähemalt sama tähtis on aga eeltöö. Vundament tuleb välja kaevata ohutult ja vajadusel etapiviisiliselt, konstruktsioon puhastada, kahjustunud vuugid ja pinnad taastada ning lahendada vee ärajuhtimine.
Seejärel rajatakse valitud hüdroisolatsioon vastavalt süsteemi nõuetele. Vajadusel lisatakse vundamendi soojustus, hüdroisolatsiooni mehaaniline kaitse ja drenaaž. Lõpuks tehakse tagasitäide materjaliga ja viisil, mis ei kahjusta värskelt rajatud süsteemi.
Hüdroisolatsiooni ei tasu valida ainult ruutmeetri hinna järgi
Vundamendi hüdroisolatsiooni parandamine pärast maja ümbruse taastamist on kallis töö. Kui mõne aasta pärast ilmub keldrisse niiskus, tuleb sageli uuesti eemaldada haljastus või sillutis, kaevata vundament lahti ja otsida maa alt kahjustuse asukohta.
Seetõttu võib ehituse ajal mõne euro võrra odavam ruutmeetrihind osutuda hiljem väga kalliks kokkuhoiuks.
Korraliku vundamendi hüdroisolatsiooni eesmärk ei ole lihtsalt katta betoon või kivimüür musta kihiga. Eesmärk on luua konstruktsioonile pikaajaline kaitse, mis vastab konkreetse hoone, pinnase ja veekoormuse tingimustele.
SBS-rullmaterjal ei ole halb materjal. Vale on eeldada, et iga SBS rullmaterjal sobib automaatselt vundamendi hüdroisolatsiooniks. Maa-aluse konstruktsiooni puhul tuleb kasutada selleks ettenähtud terviklikku süsteemi ning lahendada sama hoolikalt nii aluspind, detailid, drenaaž, kaitse kui ka tagasitäide.
Just nende osade koosmõju määrab, kas vundament püsib kuivana mõne aasta või aastakümneid.