Laudisfassaadi ehitamine ja renoveerimine – kuidas teha õigesti ja milliseid vigu vältida

Laudisfassaad on Eestis vana ja järeleproovitud lahendus. Korralikult ehitatud puitfassaad võib kesta aastakümneid ning ka selle parandamine on suhteliselt lihtne – kahjustunud laua saab vajadusel välja vahetada ilma tervet fassaadi lammutamata.

Probleem ei ole tavaliselt laudises endas. Renoveerimistöödel näeme üsna tihti, et kahjustuse tegelik põhjus asub hoopis laudise taga või mõnes halvasti lahendatud sõlmes.

Puudulik tuulutus, liiga madal sokkel, valesti paigaldatud plekid, katkine tuuletõke või töötlemata laudiseots võib tunduda väikese veana. Kui selline koht saab aga aastaid vett, võib lõpuks olla kahjustunud juba seinakonstruktsioon.

Seetõttu ei tasu laudisfassaadi vaadata lihtsalt kui maja välisviimistlust. See on osa tervest välisseina konstruktsioonist.

Kõige lihtsam põhimõte on tegelikult selline: vesi peab saama konstruktsioonist välja ja märjaks saanud fassaad peab saama kuivada.

Kui need kaks asja on lahendatud, on suur osa tööst juba õigesti tehtud.

Laudise taga peab õhk liikuma

Üks esimesi asju, mida vana laudisfassaadi avamisel kontrollime, on tuulutus.

Laudise taha jäetakse üldjuhul vähemalt 25 mm tuulutusvahe. Ainult sellest mõõdust ei piisa. Veel olulisem on see, kas õhk saab seal tegelikult liikuda.

Õhk peab pääsema fassaadi alt sisse, liikuma laudise taga üles ning pääsema ülevalt välja.

Praktikas näeme päris sageli olukorda, kus roovitusega on küll vajalik vahe jäetud, kuid sokli juures on see pleki, aluslaua või mõne muu detailiga kinni ehitatud. Sisuliselt on olemas 25 või 30 mm tühi ruum, aga toimivat tuulutust ei ole.

Sama võib juhtuda fassaadi ülemises osas.

Tuulutusavades tuleb loomulikult takistada putukate ja vajadusel näriliste pääsemist konstruktsiooni, kuid ka võrkude ja profiilide paigaldamisel peab jääma õhule piisavalt vaba pinda.

Horisontaalne ja vertikaalne laudis ei ole sama lahendus

Horisontaalse laudise puhul on roovituse tegemine üsna lihtne. Tuuletõkke peale paigaldatakse vertikaalsed roovid ja nende külge laudis. Nii tekib laudise taha loomulik vertikaalne õhukanal.

Vertikaalse laudise puhul tehakse siin aga üsna sageli viga.

Kuna vertikaalne laud vajab kinnitamiseks horisontaalset roovi, pannakse mõnikord tuuletõkke peale kohe horisontaalsed roovid. Sellega lõigatakse aga õhu liikumine iga roovi kohal läbi.

Õigem lahendus on ristroovitus. Kõigepealt paigaldatakse vertikaalne tuulutusroov ning selle peale horisontaalne roov, kuhu kinnitatakse laudis.

Materjali ja tööd läheb natuke rohkem, aga fassaadi taha jääb katkematu tuulutuskanal.

See on hea näide kohast, kus valmis fassaadil pole erinevust praktiliselt näha. Üks lahendus töötab, teine võib hakata aastate pärast probleeme tekitama.

Tuuletõke peab päriselt tuult pidama

Ka tuuletõkkega on olukord sageli selline, et plaat on küll seina pandud, aga terviklikku tuuletõkkekihti tegelikult ei ole.

Laudise eemaldamisel leiame lahtiseid liiteid, katkiseid plaate ja kohti, mida on hilisemate tööde käigus lõigatud või lõhutud. Probleemsed on sageli akende ja uste ümbrused ning sokli ja seina liitekohad.

Kui fassaad juba renoveerimiseks avatakse, tasub need kohad kindlasti korda teha.

Uue laudise paigaldamine katkise tuuletõkke peale tähendab sisuliselt seda, et võimalus probleem odavalt lahendada lastakse käest. Pärast uue fassaadi valmimist tuleb samasse kohta pääsemiseks kõik uuesti lahti võtta.

Sokkel on koht, kust paljud probleemid alguse saavad

Puit ja pidev niiskus ei sobi kokku. Sellepärast on laudisfassaadi alumine osa üks kohtadest, millele tasub kõige rohkem tähelepanu pöörata.

Hea lahenduse puhul võiks puitfassaadi alumine serv jääda maapinnast suurusjärgus 300–500 mm kõrgusele.

Olemasoleva maja puhul ei ole seda alati võimalik saavutada. Vanade majade juures näeme sageli hoopis seda, et maja ümber on aastate jooksul maapinda tõstetud. Lisatud on uus asfalt, tänavakivi või täitepinnas ja kunagine korraliku kõrgusega sokkel on sisuliselt ära kadunud.

Kui laudis lõpeb maapinnast mõnekümne sentimeetri või veel väiksema vahega, saab see oluliselt rohkem pritsmevett ja talvel koguneb selle vastu lumi.

Sellises olukorras ei ole mõtet lihtsalt mädanenud alumisi laudu uutega asendada. Kõigepealt tuleb vaadata, miks need lauad üldse mädanema hakkasid.

Vaata ka seda, kuhu maapind vee juhib

Fassaadi renoveerimisel tasub astuda paar meetrit majast eemale ja vaadata ka maapinda.

Kas vesi jookseb majast eemale või maja poole?

See tundub elementaarne, kuid objektidel kohtame üllatavalt palju olukordi, kus sillutis või pinnas juhib vihmavee otse sokli juurde.

Sellisel juhul võib väga hea fassaadi- või soklilahendus võidelda pidevalt probleemiga, mida oleks mõistlikum lahendada õigete maapinnakalletega.

Sama kehtib vihmaveetorude kohta. Katusevesi tuleb juhtida hoonest eemale, mitte lasta sellel lihtsalt sokli kõrvale pinnasesse voolata.

Sokliplekk peab tegema kahte asja korraga

Soklipleki ülesanne tundub lihtne – juhtida mööda fassaadi alla tulev vesi seinast eemale.

Aga siin on üks oluline nüanss.

Plekk peab vee eemale juhtima, kuid samal ajal ei tohi see sulgeda laudise taga olevat tuulutusvahet.

Just selles sõlmes tehakse palju vigu.

Plekk peab olema piisava kaldega, ulatuma konstruktsioonist välja ning sellel peab olema toimiv veenina. Samal ajal peab laudise taga säilima õhu sissepääs.

Kui teha ainult ilus sirge plekk, mis sulgeb kogu laudise alumise serva, võib väljast vaadates tulemus väga korralik olla. Ehitusfüüsikaliselt oleme aga tekitanud uue probleemi.

Laudise ots on palju tundlikum kui laua külg

Puidu ristlõikeline ots imab vett väga hästi.

Sellepärast tuleb erilist tähelepanu pöörata kõikidele kohtadele, kus voodrilaud objektil mõõtu lõigatakse.

Tänapäeval kasutatakse palju tehases krunditud või juba värvitud voodrilauda. See on hea lahendus, kuid ainult seni, kuni ka ehitusplatsil tehtud lõiked uuesti töödeldakse.

Üsna tavaline on olukord, kus laud ise on igast küljest korralikult viimistletud, aga saega lõigatud ots jääb täiesti paljaks.

Just sinna hakkab vesi kõige kergemini sisse minema.

Eriti oluline on see vertikaalse laudise alumises servas. Seal peab lahendus olema selline, et vesi ei jääks laua otsale seisma.

Aknaplekid – väike detail, suur võimalik kahju

Aknaplekkide juures ei ole küsimus ainult selles, kas plekk näeb ilus välja.

Plekk peab olema piisava kaldega, ulatuma fassaadist välja ja juhtima vee laudisest eemale. Väga tähtsad on pleki külgmised otsad ja ühendused aknapaledega.

Kui need on halvasti tehtud, võib vesi liikuda pleki kõrvalt otse laudise taha.

Kõige halvem on see, et selline leke ei pruugi olla kohe nähtav. Vesi võib aastaid konstruktsiooni sattuda ning probleem tuleb välja alles siis, kui laudis või selle taga olev puit on juba kahjustunud.

Sama tähelepanelikult tuleb vaadata akna ülemist serva. Vesi peab igas sõlmes saama liikuda väljapoole, mitte konstruktsiooni sisse.

Räästas kaitseb fassaadi rohkem, kui esmapilgul arvata võiks

Vanadel puitmajadel on sageli üsna suured räästad. See ei ole ainult arhitektuuriline detail.

Räästas kaitseb fassaadi vihma eest.

Mida suurem on räästas, seda vähem saab eriti fassaadi ülemine osa otsest vihmakoormust.

Moodsa arhitektuuriga majadel on räästad sageli väga väikesed või puuduvad üldse. Ka sellist maja saab loomulikult hästi ehitada, kuid siis peab arvestama, et fassaad saab oluliselt rohkem vett ja kõik sõlmed peavad olema selle võrra paremini läbi mõeldud.

Puitfassaadi eluiga ei sõltu seega ainult laudisest ja värvist. Väga palju mõjutab seda ka maja arhitektuur.

Voodrilaud ei peaks olema koht, kus kõige rohkem kokku hoida

Odavama ja kvaliteetsema voodrilaua hinnavahe ei pruugi kogu fassaadi maksumuse juures olla väga suur.

Töö, tellingud, roovitus, plekid, värvimine ja muud tööd tuleb teha niikuinii.

Liiga õhuke või halva kvaliteediga laud võib aga hakata rohkem kõverduma ja pragunema.

Oluline on ka puidu niiskus paigaldamise ajal. Läbimärga voodrilauda ei ole mõistlik seina panna lootuses, et küll see seal ära kuivab.

Materjali tuleb enne paigaldamist õigesti ladustada ja kaitsta sademete eest.

Kinnitused on samuti osa fassaadist

Nael või kruvi tundub kogu fassaadi kõrval väga väikese detailina, kuid neid on ühe maja peal tuhandeid.

Kinnitus peab sobima välitingimustesse ja kasutatava materjaliga.

Vale kinnitus võib hakata korrodeeruma ning tulemuseks on fassaadil pruunid või tumedad jäljed. Halvasti paigutatud kinnitus võib omakorda laua lõhki lüüa.

Eriti ettevaatlik tuleb olla laudade otstes.

Samuti tuleb arvestada sellega, et puit liigub niiskuse muutudes. Laud ei ole betoonplaat, mille saab võimalikult jäigalt kinni kruvida ja asi on valmis.

Jätkukohti võiks olla nii vähe kui võimalik

Kui võimalik, tasub valida voodrilaua pikkused nii, et fassaadil oleks võimalikult vähe jätke.

Iga jätk on koht, mida tuleb eraldi lahendada ja kus võib tekkida võimalus vee pääsemiseks konstruktsiooni.

See ei tähenda, et laudist ei tohi jätkata. Loomulikult võib.

Aga jätk ei tohiks olla juhuslikult kahe laua otsapidi kokku lükkamine. Tuleb mõelda, kuhu sinna sattuv vesi edasi liigub.

Puitfassaadi puhul tasub seda küsimust esitada peaaegu iga detaili juures.

Värv ei paranda valesti ehitatud fassaadi

Kui puitfassaadi värv hakkab mõne aasta pärast kooruma, on lihtne järeldada, et kasutati halba värvi.

Mõnikord ongi probleem viimistluses, aga mitte alati.

Kui laudis saab tagant pidevalt niiskust või ei saa kuivada, võib värv hakata mullitama ja kooruma sõltumata sellest, kui kallis värv seinale pandi.

Sellises olukorras annab uus värvikiht ainult ajutise tulemuse.

Kui värv laguneb korduvalt samades kohtades, tuleks enne uut värvimist välja selgitada, kust niiskus tuleb.

Vana laudis võib olla parem kui uus

Vana puitmaja renoveerimisel ei tasu automaatselt eeldada, et kogu laudis tuleb välja vahetada.

Oleme näinud väga vanu voodrilaudu, mis on tänaseni täiesti kasutuskõlblikud. Vanadel majadel võib laud olla paks ja väga hea kvaliteediga puidust.

Kui kahjustused on lokaalsed, saab tihti vahetada ainult probleemsed lauad või kahjustunud alumised osad.

Eriti ajaloolise hoone puhul on originaalse laudise säilitamisel ka arhitektuuriline väärtus.

Uus ei tähenda automaatselt paremat.

Kui fassaad on lahti, tasub vaadata ka selle taha

See on vana maja renoveerimise juures üks olulisemaid soovitusi.

Kui laudis on juba eemaldatud, on tekkinud haruldane võimalus näha konstruktsioone, mis tavaliselt on aastakümneid suletud.

Kontrollida tasub tuuletõket, karkassi, palkseina, akende ümbrust, sokli peal olevat puitu ja muid kohti, kuhu hiljem enam lihtsalt ligi ei pääse.

Kui kuskil on kahtlus, tasub teha kontrollavamine.

Palju odavam on parandada kahjustunud konstruktsioon siis, kui fassaad on niikuinii lahti, kui avastada probleem mõni aasta pärast uue fassaadi valmimist.

Millal peaks vana fassaadi kindlasti avama?

Kui laudise alumised osad on mädanenud, värv koorub korduvalt samast kohast, akende ümber on niiskusjäljed või fassaad on mõnes piirkonnas selgelt deformeerunud, tasub uurida ka laudise tagust konstruktsiooni.

Sama kehtib juhul, kui ei ole teada, kuidas maja varasemalt soojustati või kuidas tuuletõke ja tuulutus lahendati.

Kõike ei pea alati maha võtma. Mõnikord annavad paar õigesse kohta tehtud kontrollavamist juba üsna hea pildi.

Kõige halvem variant on probleem lihtsalt uue laudise taha ära peita.

10 viga, mida laudisfassaadidel kõige sagedamini näeme

1. Laudise taga puudub korralik tuulutus.
Roovitus võib küll olemas olla, aga õhk ei pääse liikuma.

2. Tuulutusvahe suletakse sokli juures.
Väga tavaline viga, eriti valesti lahendatud soklipleki puhul.

3. Vertikaalne laudis pannakse otse horisontaalsele roovile.
Õhu liikumine alt üles katkeb.

4. Laudis tuuakse maapinnale liiga lähedale.
Pritsmevesi ja lumi hoiavad puidu pidevalt niiskena.

5. Maapind juhib vee maja poole.
Fassaadi remonditakse, aga tegelik probleem jääb lahendamata.

6. Aknaplekkide otsad on halvasti tehtud.
Vesi pääseb pleki kõrvalt laudise taha.

7. Lõigatud laudiseotsad jäävad töötlemata.
Kõige vettimavam puiduosa jäetakse kaitseta.

8. Tuuletõke on katki või liitekohad lahti.
Uus laudis peidab probleemi, kuid ei paranda seda.

9. Kasutatakse valesid kinnitusi.
Hiljem tekivad roostejäljed, lõhed või lahtised lauad.

10. Parandatakse tagajärge, mitte põhjust.
Mädanenud laud vahetatakse ära, aga keegi ei küsi, miks see üldse mädanes.

Hea laudisfassaad sünnib detailidest

Laudisfassaadi põhiosa on tegelikult lihtne. Suur sirge sein ei ole tavaliselt see koht, kus probleemid tekivad.

Probleemid algavad liitekohtadest.

Sokkel, aknad, uksed, nurgad, räästad, terrassid, varikatused ja muud fassaadiga ühendatud konstruktsioonid on need kohad, kus peab natuke rohkem mõtlema.

Meie enda jaoks on vana maja renoveerimisel üks kõige kasulikumaid küsimusi väga lihtne:

kui siia satub vesi, siis kuhu see edasi läheb?

Ja kohe järgmine:

kui see koht saab märjaks, kuidas see pärast ära kuivab?

Kui kummalegi küsimusele head vastust ei ole, tasub sõlm enne ehitamist uuesti läbi mõelda.

Korralikult ehitatud laudisfassaad ei vaja mingit erilist imelahendust. Vaja on head puitu, toimivat tuulutust, õigesti tehtud plekke ja liiteid ning natuke tähelepanu detailidele.

Need detailid ei pruugi valmis maja vaadates üldse silma paista.

Aga just nende järgi selgub kümne või kahekümne aasta pärast, kas fassaad vajab lihtsalt uut värvikihti või tuleb hakata parandama ka selle taga olevaid konstruktsioone.